- 2017: Krka rahvuspark, mis on kuulus oma imekaunite koskede poolest ning kus saab ka helesinises vees ujuda, hakkab rahvarohkuse tõttu külastajate arvu piirama.
- Pargi direktor Krešimir Šakic teatas, et nad on sätestanud limiidi, kui palju inimesi võib korraga kuulsas Skradinski buki alal järves ujuda. Seal suplemine on turistide seas erakordselt populaarne, sest vesi on helesinine ja paistab läbi ning seda looduslikku basseini kaunistab ka suur ja võimas astmeline kosk. Korraga lastakse alale 10 000 külastajat, kui see number on täis, suunatakse ülejäänud turistid pargi vähemrahvastatud piirkondadesse ja nad peavad ootama, kuni eelmised inimesed on lahkunud, et samuti ujumisalale siseneda.
- Krka rahvuspark on 109 ruutkilomeetrit suur ning see asub Krka jõe kallastel. Rahvuspargiks kuulutati ala 1985. aastal ning see on seitsmes rahvuspark Horvaatias. See on imeilus piirkond, kus jõgi murrab läbi sügava kanjoni. Krka rahvusparki peetakse Horvaatia üheks ilusaimaks looduslikuks vaatamisväärsuseks.
- Horvaatia rahvusparke külastab aastas 3,5 miljonit turisti, kuid juuli ja august on kõige rahvarohkemad kuud. Plitvice rahvuspark on Krkale üsna sarnane ja esimest peetakse ka sageli ilusamaks, kuid Krka meelitab just oma kompaktsuse ning võimalusega ujuda.
- Pargil on mitu sissepääsu, meie valisime hommikul välja Šibenikile lähima ehk Lozovaci. Pargi sissepääs oli tõeline turistikas - sööklad, kohvikud, üks silt suurem kui teine. Enamus neist oli, tõsi küll, veel suletud. Kui piletid hangitud, oli kaks varianti matkarajale liikumiseks - tasuta buss või u. 800 meetrit teerada. Otsustamise reipalt jalutamise kasuks. Vaatamisväärsuste mõttes sel erilist tolku ei olnud, sest rada kulges puude vahel. Seega oleks võinud südamerahuga bussiga sõita. Tee lookles sillerdava ja voolava vee peal, puude vahel. Ümberringi oli väiksemaid ja suuremaid koski ja jugasid, kus vesi ühest karstimoodustisest teise voolas. Peagi saabusime esimesele vaateplatvormile, kust avanesid jõele lummavad vaated. Peale vaateplatvormi kulges laudtee jälle puude vahel, ühest tiigikesest teiseni. Jõudsime järgmise vaateplatvormini, kus paistis tiba koske ning üle jõe viiv sild, milleni ka meie matkarada lõpuks meid tõi. Enne silda oli suur puhkeplats laudade, kioskite ja tualetiga. Ostsime meiegi jäätised ja istusime jõe kaldale kose kohinat kuulama. Siis jätkasime tiiru, esmalt sillalt ühes ja teises suunas ülesvõtteid tehes.
Enne matkaraja algpunkti jõudmist oli puude varju peidetud jälle üks mõnus puhkeplats. See oli nii kutsuv, et sõlmisime hetkeks kingapaelad lahti ja sirutasime pingil jalgu. Mõnus värskes õhus kõndimisest tulenev rammestus hakkas tekkima.
Meil oli mõnevõrra aega, Otsustasime järelejäänud aja jooksul pargi teise sissepääsu, Roški slapi nimelise kose juurde suunduda ning seal ringi vaadata.
http://www.kroatien-adrialin.de/kroatien-blog/entdecke-dalmatien-7-35-nationalpark-krka/
"Eesti Loodus" 2003, Vallo Tilgar "Karst loob Balkanile kunid vormid"
Horvaatia on petlik - pindalalt vaid veidi suurem kui Eesti. Kui mujal tuleb erinevate looduselamuste kogemiseks läbida pikki vahemaid, siis Horvaatias võib oma silmaga näha suuri kontraste alla 100 km raadiuses.
Rannik on täis pikitud tuhandeid omanäolisi saarekesi. Nt Kornati saarestik, rahvuspark, koosneb enam kui 100-st saarekesest, laiust ja rifist ning on suurim saarestik Vahemeres.
Mägisel sisemaal pakuvad silmailu ulatuslikud karstialad, mille teevad ainulaadseks maa-alused jõed, kosed, järvepinnad ja koopad. Sõna "karst" on tuletatud naaberriigis Sloveenias asuva Karsti karstiplatoo jjärgi, kus hakati karstumist esimest korda põhjalikumalt uurima.
Horvaadid on uhked oma rikkaliku looduspärandi üle - 7 rahvusparki, mis erinevad üksteisest nii klimaatiliselt, pinnavormidelt kui ka fauna ja floora poolest.
Kanjonis voolav Krka jõgi on kõige erilisem neist Horvaatia arvukatest maalilistest jõgedest, mis savad alguse sisemaalt ja suubuvad Aadria merre. See 52 km pikkune jõgi moodustab karstipinnasesse järvi, koski ja kärestikke. Erinevalt karge kliimaga Plitvicest asub Krka rahvuspark otse Aadria rannikul ning tervitab seal lähistroopilise soojusega.
Rahvusparki jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita väikesesse linna nimega Skradin, mille sadamast väljubad paadid rahvuspargi spdamesse. Laevasõit kõrgete kaljude vahel kestab ca 20 min.
Kuigi Krka kosed ei ole nii kõrged nagu Plitvices, on need võimsama vooluhulgaga. Kõrgeim kosk Krka jõel on Roski Slap, mis langeb alguses madalate kaskaadidena ja siis äkitselt kukub 25 m allapoole. Peale seda koske saab jõest järveke, mille keskel asub saar. Kloostriga. Seejärel voolab vesi järjekordselt kanjonist alla - see on viimane kosk enne suubumist merre. See veekaskaad - Skradinski Buk - koosneb 17 järjestikusest kosest, mille jooksul jõgi langeb üle 50 m. Maaliliste koskede vahel asub üks vesiveski, mis on kohandatud muuseumiks. Väidetavalt on ehitatud Krka jõele 1895 maailma esimene hüdroelektrijaam. Väga eriline on ka seda ümbritsev ala lopsaka lähistroopilise loodusega.
Võimsat vetemöllu saab kõige paremini nautida arvukatelt sillakestelt ja eenduvatelt kaljunukkidelt. Matkarada ei ole väga pikk ja olulisematest kohtadest saab ülevaate 3-4 tunniga.
Krka on üks huvitavamaid Euroopa jõgesid ka mitme endeemilise kalaliigi poolest. Siisest kalastikust on 7 liiki Aaria mere endeemid ning üks lõheline elab ainult siin, Krka jões.
"Eesti Loodus" 2003, Vallo Tilgar "Karst loob Balkanile kunid vormid"
Horvaatia on petlik - pindalalt vaid veidi suurem kui Eesti. Kui mujal tuleb erinevate looduselamuste kogemiseks läbida pikki vahemaid, siis Horvaatias võib oma silmaga näha suuri kontraste alla 100 km raadiuses.
Rannik on täis pikitud tuhandeid omanäolisi saarekesi. Nt Kornati saarestik, rahvuspark, koosneb enam kui 100-st saarekesest, laiust ja rifist ning on suurim saarestik Vahemeres.
Mägisel sisemaal pakuvad silmailu ulatuslikud karstialad, mille teevad ainulaadseks maa-alused jõed, kosed, järvepinnad ja koopad. Sõna "karst" on tuletatud naaberriigis Sloveenias asuva Karsti karstiplatoo jjärgi, kus hakati karstumist esimest korda põhjalikumalt uurima.
Horvaadid on uhked oma rikkaliku looduspärandi üle - 7 rahvusparki, mis erinevad üksteisest nii klimaatiliselt, pinnavormidelt kui ka fauna ja floora poolest.
Kanjonis voolav Krka jõgi on kõige erilisem neist Horvaatia arvukatest maalilistest jõgedest, mis savad alguse sisemaalt ja suubuvad Aadria merre. See 52 km pikkune jõgi moodustab karstipinnasesse järvi, koski ja kärestikke. Erinevalt karge kliimaga Plitvicest asub Krka rahvuspark otse Aadria rannikul ning tervitab seal lähistroopilise soojusega.
Rahvusparki jõudmiseks tuleb kõigepealt sõita väikesesse linna nimega Skradin, mille sadamast väljubad paadid rahvuspargi spdamesse. Laevasõit kõrgete kaljude vahel kestab ca 20 min.
Kuigi Krka kosed ei ole nii kõrged nagu Plitvices, on need võimsama vooluhulgaga. Kõrgeim kosk Krka jõel on Roski Slap, mis langeb alguses madalate kaskaadidena ja siis äkitselt kukub 25 m allapoole. Peale seda koske saab jõest järveke, mille keskel asub saar. Kloostriga. Seejärel voolab vesi järjekordselt kanjonist alla - see on viimane kosk enne suubumist merre. See veekaskaad - Skradinski Buk - koosneb 17 järjestikusest kosest, mille jooksul jõgi langeb üle 50 m. Maaliliste koskede vahel asub üks vesiveski, mis on kohandatud muuseumiks. Väidetavalt on ehitatud Krka jõele 1895 maailma esimene hüdroelektrijaam. Väga eriline on ka seda ümbritsev ala lopsaka lähistroopilise loodusega.
Võimsat vetemöllu saab kõige paremini nautida arvukatelt sillakestelt ja eenduvatelt kaljunukkidelt. Matkarada ei ole väga pikk ja olulisematest kohtadest saab ülevaate 3-4 tunniga.
Krka on üks huvitavamaid Euroopa jõgesid ka mitme endeemilise kalaliigi poolest. Siisest kalastikust on 7 liiki Aaria mere endeemid ning üks lõheline elab ainult siin, Krka jões.