Ei hakka kiviajast peale siin ja praegu, ehkki asustus oli sel ajal sel territooriumil olemas. Hakkame peale nii umbes meie ajaarvamisega - ja siis kuulusid siinsed alad Rooma riigile. Üheks ajalooliselt tähtsamaks tegelaseks selles perioodis on keiser Diocletianus, Spliti lähedal sündinud mees, kellest on üksiti maha jäänud ka Ida-Euroopa suurimad Rooma-aegsed varemed.
Aastal 395, seoses Rooma riigi lagunemisega jäid praegused Sloveenia, Bosnia-Hertsegoviina ja Horvaatia Lääne-Rooma keisririigi koosseisu; Serbia, Kosovo ja Põhja-Makedooniast said Ida-Roomale, hilisemale Bütsantsile.
Idagootide kuningriik, Avaari khaaniriik, frankid eesotsas Karl Suurega aastal 790 ja arvukaltigasuguseid sõjalisi sebimisi tervelt tuhat aastat.
9. saj saabusid Bütsantsist mungad ja preestrid evangeeliumit kuulutama. Nende seas olid Kyrillos ja Methodios, kes leiutasid kirillitsa /glagoolitsa -
- kirikuslaavi e vanaslaavi keel on täna kasutusel vaid liturgilise keelena Bulgaaria, Serbia ja Vene Õigeusu kirikus, Horvaatia ja Tšehhi Kreekakatoliku kirikus -
glagoolitsa on tänaseks käibelt kadunud, ehkki algusest peale kasutati mõlemat kirja. Esimene kirikuslaavi keeles trükitud raamat oli Horvaatia "Missale Romanum Glagolitice" 1483, see oli horvaatia glagoolitsas. Järgnesid viis Krakowis trükitud liturgiaraamatut aastal 1491, need olid kirillitsas.
925 ühendas Dalmaatsia vürst Tomislav Horvaatia alad ühtseks kuningriigiks, mis kestis pea 200 aastat. Tomislav oli esimene Horvaatia päälik, kellel Rooma paavst lubas kanda tiitlit "kuningas". Tomislavi ajal muutus Horvaatia kõige võimsamaks riigiks Balkanil. Koosnes 11 krahvkonnast, igaühe keskuseks kindlustatud kuningalinn.
* * *
1102 - Ungari kuningas Kalman, Lazlo järeltulija, kroonitakse Horvaatia ja Dalmaatsia kuningaks. Horvaatia saab osaks Püha Istvani krooni maadest.
1242 - kuldbullga tagab Ungari kuningas Andras II Horvaatia aadli õigused, st osa võimust läheb kohalikule aristokraadile.
Vahepeal susib ikka ja jälle Veneetsia. 1409 müüb Ungari ja Horvaatia kuningas Lazlo Anjou Dalmaatsia Veneetsiale. Oli olnud pikk sõda keiser Sigismundiga ja raha oli vaja.
1527 Ungari-Horvaatia kuningriik läheb Habsburgide kätte.
Siis hakkavad türklased külas käima. Ikka läbi Horvaatia. (1683 - Viini piiramine, kohv).
* * *
Kui Napoleon mitte Moskvas, vaid Veneetsias käis (1797), võttis ta üksiti ka Horvaatia alad enda kätte hoiule. Ühendas Dalmaatsia, Istria ja Sloveenia ilusasti Illüüria provintsideks. Siit tekkiski Jugo ehk Lõuna-Slaavia kontseptsioon (pealinnaga Ljublanas). Ja kui Napoleon 1815 Austria-Ungari käest Waterloo all nahutada sai, siirdusid austerlased - ungarlased järelejäänud tükikesi kokku korjama.
Horvaatia rahvuslik ärkamine toimus 1835. 1848 toimus talurahva ülestõus (juhiks Josip Jelacic), mis suruti küll maha, kuid orjus kaotati kah. 1868 reformiga läks võim Põhja-Horvaatias austerlastelt ungarlastele, lõuna ehk Dalmaatsia jäi austerlaste kätte.
I MS-s sai Austria-Ungari impeerium lüüa ja tükeldati. Horvaatiast sai osake Serbia, Sloveenia ja Horvaadi kuningriigist.
1918 kuulutas Horvaatia küll välja iseseisvuse, kuid juba mõne kuu pärast, 1919, nõustus astuma riiki, mille moodustasid serblased ja sloveenid ehk endised kuningriigikambamehed. Selle pundi nimeks saab mõne aja pärast Jugoslaavia kuningriik. Samas Istria, Zadar, Cres jms lähevad Itaaliale. Horvaadid on rahulolematud ja paljud ühinevad talurahvaparteiga, mida juhib Stjepan Radic. Mees lastakse Belgradi parlamendis maha.
1920 kuulutab kuningas Aleksander Karadordevic välja dikdatuuri.
1932 puhkeb Jugoslaavias kodusõda.
1934 kuningas Aleksander tapetakse, võimu haarab tema nõbu Pavle.
1939-41 II MS, natsid tulevad sisse, Jugoslaavia vallutatakse ja jaotatakse, Horvaatiast saab Savoia dünastia (Itaalia) juhitav kuningriik. Itaalia haarab endale saared ja Dalmaatsia rannikulinnad (seal elas juba eelnevatest aegadest palju itaallasi).
Itaallasest kuningas ise siiski iialgi jalga Horvaatia pinnale ei tõsta, laseb Hitleri ja Mussolini nõusolekul valitseda marurahvuslaste pundil Ustašel. Ja lubab sellel annekteerida kogu tänase Bosnia ja Hertsegoviina, taga kiusata sealset elanikkonda, et teha ruumi horvaatidele. Ustaša püüab serblasi Serbiast välja ajada. Need püüavad põgeneda eelkõige Saksama suunas, kuid sakslased ei ole selle üle kuigi rõõmsad ja Ustaša hakkab rajama koonduslaagreid. Erinevatel andmetel tapetakse neis 60 -300 000 serblast, juuti ja rumeenia mustlast. Öeldakse, et Ustaše tappis kolmandiku serblastest, kolmandiku ajas välja ja kolmandiku pööras katoliiklusse.
USTAŠE oli Horvaatia nats-fašorganisatsioon, tegutses Horvaatia Riigi raames axise ehk Itaalia-Saksamaa alliansi toel alates 1941. aastast ning saatis välja Jugoslaavia partisanid ja Punaarmee.
Jugooslaavia Kunigriik oli keelanud kõik rahvusparteid, kuid jaanuaris 1929 tekkis Horvaatia Õiguspartei sõjakamast poolest Ustaše liikumine. Liidriteks Ante Pavelic ja Gustav Percec, 1933 mõrvas Ante Gustavi ja jäi üksinda pealikuks. Tähendus: "ülestõusmine, mässaja". Algul ei olnud liikumisel fašistlikku kaastähendust.
Ustaše vihkas ja üritas eraldada serblasi, juute, mustlasi ja üldse kõiki neid, kes tegutsesid nende vastu, sh ka horvaadi kommuniste. II MS jooksul, mil nad olid arvestatav poliitiline jõud, rajasid nad mitmeid koonduslaagreid, kurikuulsaim neist oli Jasenovaci kompleks.
Asus Zagrebist ca 100 km lõunas, rajati 1941, tegutses kuni II MS lõpuni 1945. Oli suurim Horvaatias, kuid suuruse poolest kolmas nende hulgas üldse, mis II MS ajal loodi. Laagri territooriumil olid ka naiste- ja lastelaager, seda nimetati Stara Gradiška. Laagri komndandiks oli frantsiskaani munk Miroslav Filipovic-Majsorovic. Enamus laagrisse tooduist hukatikohe laagri ümber asuvates tapapaikades - Gradinas, Granikus. Elus hoiti vaid väheseid - spetsialiste nt, artse, farmatseute, elektrikke, kingseppi, kullasseppi. Need elasid äärmiselt viletsates tingimustes. Eriti julmalt tapeti inimesi 1942. a suvel. Ühel augustiööl veeti koguni valvurite hulgas kihla, kes suudab tappa rohkem. Katoliku preester, isa Petar Brzica lõikas kõri läbi 1360 vangil erilise lihunikunoaga, mida nimetati "srbosjek" ehk serblase-lõikaja". Tema kuulutatigi võstluse võitjaks ja pälvis austava nimetuse "Kõrilõikajate kuningas". Kuldkell, hõbeserviis ja seapraad olid vaid mõned tema autasudest.
Aprillis 1945 tungisid partisanid lõpuks Janesovicisse ja leidsid sealt eest plju surnukehasid, varemed, suitsu ja tahma. Ustaša hävitas enne laagrist lahkumist kõik, et kõrvaldada jälgi toimunust.
Täpne hukkunute arv pole teada.
Ustaše sõmbol on suur U. Nende variant Sieg Heil!-ist oli "Za dom-Spremni!", mis tähendab "Koumaa eest - me oleme valmis!" Nende lipp oli trikoloor, punane-sinine-valge, keskel kilp ja üleval vasakus nurgas U täht.
USTAŠE oli Horvaatia nats-fašorganisatsioon, tegutses Horvaatia Riigi raames axise ehk Itaalia-Saksamaa alliansi toel alates 1941. aastast ning saatis välja Jugoslaavia partisanid ja Punaarmee.
Jugooslaavia Kunigriik oli keelanud kõik rahvusparteid, kuid jaanuaris 1929 tekkis Horvaatia Õiguspartei sõjakamast poolest Ustaše liikumine. Liidriteks Ante Pavelic ja Gustav Percec, 1933 mõrvas Ante Gustavi ja jäi üksinda pealikuks. Tähendus: "ülestõusmine, mässaja". Algul ei olnud liikumisel fašistlikku kaastähendust.
Ustaše vihkas ja üritas eraldada serblasi, juute, mustlasi ja üldse kõiki neid, kes tegutsesid nende vastu, sh ka horvaadi kommuniste. II MS jooksul, mil nad olid arvestatav poliitiline jõud, rajasid nad mitmeid koonduslaagreid, kurikuulsaim neist oli Jasenovaci kompleks.
Asus Zagrebist ca 100 km lõunas, rajati 1941, tegutses kuni II MS lõpuni 1945. Oli suurim Horvaatias, kuid suuruse poolest kolmas nende hulgas üldse, mis II MS ajal loodi. Laagri territooriumil olid ka naiste- ja lastelaager, seda nimetati Stara Gradiška. Laagri komndandiks oli frantsiskaani munk Miroslav Filipovic-Majsorovic. Enamus laagrisse tooduist hukatikohe laagri ümber asuvates tapapaikades - Gradinas, Granikus. Elus hoiti vaid väheseid - spetsialiste nt, artse, farmatseute, elektrikke, kingseppi, kullasseppi. Need elasid äärmiselt viletsates tingimustes. Eriti julmalt tapeti inimesi 1942. a suvel. Ühel augustiööl veeti koguni valvurite hulgas kihla, kes suudab tappa rohkem. Katoliku preester, isa Petar Brzica lõikas kõri läbi 1360 vangil erilise lihunikunoaga, mida nimetati "srbosjek" ehk serblase-lõikaja". Tema kuulutatigi võstluse võitjaks ja pälvis austava nimetuse "Kõrilõikajate kuningas". Kuldkell, hõbeserviis ja seapraad olid vaid mõned tema autasudest.
Aprillis 1945 tungisid partisanid lõpuks Janesovicisse ja leidsid sealt eest plju surnukehasid, varemed, suitsu ja tahma. Ustaša hävitas enne laagrist lahkumist kõik, et kõrvaldada jälgi toimunust.
Täpne hukkunute arv pole teada.
Ustaše sõmbol on suur U. Nende variant Sieg Heil!-ist oli "Za dom-Spremni!", mis tähendab "Koumaa eest - me oleme valmis!" Nende lipp oli trikoloor, punane-sinine-valge, keskel kilp ja üleval vasakus nurgas U täht.
Marssal Josip Broz Tito, kes oli päritolult sloveen-horvaat ja komm partei juht, astus Ustašale vastu. Tuhanded sõdisid tema partisanide ja tšetnikutena (serblaste mittetraditsiooniline sõjategevus: viljavarude põletamine, telefoniliinide läbilõikamine)... selles vennatapusõjas 1941-45 hukkus ca 1 mio inimest.
Pärast sõda sai Titost uue Jugoslaavia Föderatsiooni juht. Ta jagas Jugoslaavia viieks vabariigiks - Horvaatia Sots V, Serbia, Sloveenia, Bosnia-Hertsegoviina, Makedoonia.
1948 - Jugoslaavia lööb NL mõjusfäärist lahku ja alustab mitteühinemispoliitikat. Lahkhelid NL-ga sundisid Titot ajama keset külma sõda vahendamise ja neutraalsuse poliitikat, Tito hoidis suurte raskustega koos erinevaid etnilisi rühmi ning need sidemed näitasid üles väsimise märke, kui ta aastal 1980 suri.
Ehkki riigiplaneerimine oli stalinlik, edenes majandus Sloveenias ja Horvaatias lõunapoolsete naabritega võrreldes jõudsamalt. Need hakkasid nõudma ka suuremat autonoomiat. Selle tagajärjel toimus "Horvaatia sügis 1971", kus reformimeelsed kas saadeti riigist või heideti parteist välja. Erinevus NL-ga oli näiteks selles, et Tito lubas jugoslaavlastel väljaspool riigipiire tööl käia, tagasitoodud valuuta oli aga riigi majandusele kasulik. Titol oli ka kombeks naaberriikidelt laenata ja aeg-ajalt oma riigid odavate kaupadega üle ujutada - see viis 1980, pärast tema surma, majanduskrahhini.
Languses olev majandus põhjustas taas uusi pingeid etniliste rühmade vahel, eriti siis, kui Serbia poliitik Slobodan Milosevic hakkas oma serblastele rääkima, et midagi tuleb Kosovo albaanlastega ette võtta. Kartes serblaste ülemvõimu taastumist leidsid horvaadid, et aitab sellest 40-aastasest kommunismist...
Slobodan Milosevic - õigusteadust õppinud mees, 1984-86 tegutses Belgradi kommunistide juhina, tema süüks pannakse Jugoslaavia vabariikide vahel tekkinud pingeid, mis viisid riigi lagunemiseni. Seisis vastu Sloveenia ja Horvaatia autonoomsustaotlustele, järgnes sõjategevus, mis nõudis 20 000 inimelu. Pool miljonit põgenes kodudest. ÜRO vastas majandussanktsioonidega Serbiale. Siis kuulutasid end iseseisvaks ka Makedoonia ja Bosnia-Hertsegoviina. Mõlemale vastati relvadega. Serbia omandas paariariigi maine.
Kui horvaadid lõpuks 1995 ülearu edukaiks osutusid, nõustus Milosevic läbirääkimistega ja loobus Suur-Serbia ambitsioonist, taotles rahusobitaja mainet ja saavutas selle, et osa Serbiale kehtestatud sanktsioone tühistati.
1996-97 tulid serblased tänavatele protestima, et KOVide valimisttulemused on võltsitud. Esialgu peksti need laiali, mõne aja pärast andis Milosevic opositsioonile järele.
1997 valis parlament Milosevici, kellele põhiseadus kolmandat ametiaega Serbia presidendina ei võimaldanud, ta Jugoslaavia presidendiks.
1998 arenes Kosovo iseseisvusliikumine relvastatud vastasseisuks Jugoslaavia armeega. ÜRO ja NATO survel põmbas Milosevic osa jõududest küll Kosovost välja, kuid rahuleppest ja Kosovole autonoomia andmisest keeldus. Vastupidi: 1999 alustasuut ulatuslikku rünnakut Kosovo vastu. NATO vastas õhurünnakutega Serbiale, Milosevic aga muudkui nõudis Kosovo etnilist puhastamist. Samal ajal hakkas suuremat autonoomiat taotlema Montenegro.
2000 lasi Milosevic kohendada põhiseadust, et veekl kaks ametiaega võimul olla. Kuid presidendivalimistel kaotas ta siiski Serbia Demokraatlikule opositsioonile (kosnes 18 parteist). Ei tunnistanud kaotust, kuid järgnenud massimeeleavalduste survel astus siiski tagasi.
2001 vahistati ja anti Haagi tribunali kätte. See mõistis Milosevici süüdi sõjaroimades ja inimsusevastastes kuritegudes.
Suri vangistuses 2006.
KOSOVO: Pärast 1999. aastat lahksid Kosovost paljud serblased, kohalikud albaanlased ei soovinud Serbia võimu taastamist. Serbia jälle ei ole valmis tunnustama Kosovo iseseisvust. Kosovo iseseisvaks kuulutamine ILMA Serbia nõusolekta rikuks aga territoriaalse terviklikkuse ja siseasjadesse mittesekkumise printsiipi. Seetõttu jätkub praegune olukord ilmselt kaua.
2006 algasid Viinis läbirääkimised Kosovo staatuse üle, neid juhtis Martti Ahtisaari. 2007 ütles Ahtisaari, et läbirääkimised jooksid ummikusse - oli küll valminud ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni eelnõu, mille järgi oleks K võinud saada piiratud riikluse, kuid sellega polnud nõus kumbki pool. Venemaa lubas resolusiooni vetostada.
17. veebr 2008 kuulutas Kosovo end iseseisvaks. Juba esimestel päevadel tunnustasid iseseisvust USA, Pr, Suurbritaania. Eesti tunnustas 24. aprillil. 11. juuni seisuga 2013 tunnustas iseseisbust 101 ÜRO riiki, Kosovo lähinaabritest kõik peale Serbia.
Venema ja Hiina ei ole tunnustanud.
EL riikidest on 23 ja ei ole 5; NATO riikidest 24 on ja 4 ei ole. Seeg ei EL, NATO ega ÜRO organisatsioonidena K iseseisvust tunnustada ei saa ja tegutsevad Kosovos jätkuvalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 alusel.
EL-ss tunnustavad: https://de.wikipedia.org/wiki/Kosovo
Berliini müüri langemine ja NL lagunemine 1991 veensid Sloveenia, Horvaatia ja Makedoonia valitsusi föderaalsidemeid katkestama. Rahva referendumil saab idee suure poolehoiu, kuid serblaste leer, mida toetab Jugoslaavia Rahvaarmee, hakkab mässama. Sloveenias kestab sõda vaid 6 päeva, Horvaatias aga läheb aega - serblaste kaitsmise ettekäändel hõivas Jug Rahvaarmee ca viiendiku Horvaatia aladest, Dubrovnikut piirati 7 kuud... Viis aastat hiljem vabastas Horvaatia armee serblaste okupeeritud maa. 1995 a lepinguga sätestati piirid, vaidlusalused territooriumid olid ÜRO järelvalve all kuni 1998.
2009 - NATO liige
2013 - EL liige
Liitumine EL-ga tekitas probleeme Horvaatia ja Sloveenia vahel -viimane hakkas norima pisiasjade kallal ning tegi Horvaatia elu keeruliseks. Liitumisel oli poolthääletanute protsent umbes sama, mis Eestis.
Horvaatia sisepoliitikat on vürtsitnud mitmed skandaalis. Suurim neist seotud endise peamnistri Ivo Sanaderiga (demokraatide liit), kes ennast aastal 2009 poliitikast taandas. Partei andis talle eluaegse auesimehe tiitli, kuid kohe hakkasid levima ka kuulujutud, et Sanader on segatud mitmesse kriminaalasja.
2010 tahtis Sanader poliitikasse tagasi tulla, järgmisel päeval peale avaldust otsustas partei juhats ta parteist välja heita. Veel üht-teist ja Sanader põgenes Sloveeniasse, kuulutati kohe rahvusvaheliselt tgaotsitavaks ja vangistati Salzburgis.
2011 andis Austria Sanaderi Horvaatiale välja. Teda süüdistati korruptsioonis ja ametiseisundi kuritarvitamises. 2012 mõisteti ta mitme miljoni euro ulatuses altkäeaksude võtmises süüdi, sai 10 aastat vanglat, mis hiljem muudeti 8,5 peale Sanaderi skandaalist räägitakse siiamaani.
Horvaatia poliitika võttis uue suuna 2011, kui uue koalitsiooni nimega Kukuriku (ehk Kikerikii, nimi on restorani järgi, kus see loodi)moodustasid sotsiaaldemokraadid koos liberaalide ja pensionäridega. Selle juhks sai Zoran Milanovic.
Eurole üleminek oli algselt planitud 2014, kuid majandus ei jõudnud järgi, uueks tärminiks 2020.
Liitumine EL-ga tekitas probleeme Horvaatia ja Sloveenia vahel -viimane hakkas norima pisiasjade kallal ning tegi Horvaatia elu keeruliseks. Liitumisel oli poolthääletanute protsent umbes sama, mis Eestis.
Horvaatia sisepoliitikat on vürtsitnud mitmed skandaalis. Suurim neist seotud endise peamnistri Ivo Sanaderiga (demokraatide liit), kes ennast aastal 2009 poliitikast taandas. Partei andis talle eluaegse auesimehe tiitli, kuid kohe hakkasid levima ka kuulujutud, et Sanader on segatud mitmesse kriminaalasja.
2010 tahtis Sanader poliitikasse tagasi tulla, järgmisel päeval peale avaldust otsustas partei juhats ta parteist välja heita. Veel üht-teist ja Sanader põgenes Sloveeniasse, kuulutati kohe rahvusvaheliselt tgaotsitavaks ja vangistati Salzburgis.
2011 andis Austria Sanaderi Horvaatiale välja. Teda süüdistati korruptsioonis ja ametiseisundi kuritarvitamises. 2012 mõisteti ta mitme miljoni euro ulatuses altkäeaksude võtmises süüdi, sai 10 aastat vanglat, mis hiljem muudeti 8,5 peale Sanaderi skandaalist räägitakse siiamaani.
Horvaatia poliitika võttis uue suuna 2011, kui uue koalitsiooni nimega Kukuriku (ehk Kikerikii, nimi on restorani järgi, kus see loodi)moodustasid sotsiaaldemokraadid koos liberaalide ja pensionäridega. Selle juhks sai Zoran Milanovic.
Eurole üleminek oli algselt planitud 2014, kuid majandus ei jõudnud järgi, uueks tärminiks 2020.
* * *
http://www.poliitika.guru/balkan-koputab-keegi-ei-ava/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar