Tito

• Josip Broz Tito (1892 -1980 ) oli Jugoslaavia kommunistlik poliitik ja sõjaväelane, Jugoslaavia tegelik valitseja aastatel 1943–1980.
• Tito sündis Kumrovecis (tänases Horvaatias) talupoja perekonnas seitsmenda lapsena viieteistkümnest. Ta isa oli horvaat  ja ema sloveenlanna..
   Noorpõlves oli  lukksepp.  I maailmasõjas teenis Austria-Ungari armee seersandina Serbia ja Vene rindel;  sai haavata, langes 1915 vangi. 1917 astus Tito Siberis punakaarti. Naasnud 1920 äsja loodud Jugoslaaviasse, astus ta Jugoslaavia Kommunistlikku Parteisse. 
  Osales kommunistide põrandaaluses tegevuses, läks vangi (lõhkeainete varjamise pärast). Pärast partei puhastusi tõusis Tito 1940. aastal peasekretäriks.
  Tito uskus vankumatult Jugoslaavia föderaalriiki, mis oli kavandatud Nõukogude Liidu vabariikide eeskujul. Samas - ise olen tark! Tito II MS-aegne strateegia oli tegutseda sõltumatult Jugoslaavia eksiilvalitsusest Londonis. Tema partisanid korraldasid iseseisvaid operatsioone, mida ei hõlmanud liitlaste koordineeritud strateegia. Tito organiseeris kohalikul tasandil tiheda poliitilise võrgustiku. 1943. aastal tunnustasid lääneliitlased teda Jugoslaavia vastupanu juhina, sundides eksiilvalitsust temaga koostööd tegema.
  Nõukogude vägede sisenesid Serbiasse oktoobris 1944.  Maiks 1945 oliTito loonud Jugoslaavias kommunistliku riigiaparaadi. Erinevalt Nõukogude  poolt okupeeritud teistest Euroopa maadest konsolideeriti Jugoslaavia Tito võimu alla; Tito käivitas revolutsiooni ja seejärel tagandas mittekommunistid valitsusest.
  Tito sõltumatus sundis Nõukogude juhtkonda üritama tema kukutamist. Pärast seda, kui Komintern heitis 1948. aastal Jugoslaavia kommunistlikust blokist välja, tagas Lääne abi talle võimaluse kogu stalinismiajastu autonoomselt üle elada.
  Uue konstitutsiooni alusel valiti Tito 1953 Jugoslaavia presidendiks. 1950.–1960ndail järgis ta "positiivse neutraliteedi" poliitikat: mitteliitumine välisasjades ja oma jõududele toetumine siserindel, kaasa arvatud riigikaitse. Hoolimata leppimisest Moskvaga 1955, kritiseeris Tito ülestõusu mahasurumist Nõukogude poolt 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias.
  1974 kulmineerus tema väljakutsuv iseseisvus uue konstitutsiooni vastuvõtmisega, mis avas tee riigi detsentraliseerimisele. Paraku ei lahendanud see kasvavaid pingeid föderatsiooni eri rahvus- ja usurühmade vahel ja sattus vastuollu vananeva liidri üha ajast mahajäävama valitsemisviisiga. Pinged, mida seni oli lihtsalt alla surutud, pääsesid pärast Tito surma  1980 valla ja viisid lõpuks Jugoslaavia lagunemiseni ning kodusõjani
• Uudis aastast 2013: Marssal Tito lesk Jovanka Broz on elanud pärast mehe surma 1980. aastal avalikkuse eest tagasi tõmbununa, kuid haiglasse sattumine tõi ta unustusest välja. Serblased küsivad nüüd endalt, kuidas võis asi nii kaugele minna, et naine, kes oli ligi 30 aastat Jugoslaavia esileedi, peab elama villas, mille katus läbi jookseb ja seinad on kaetud hallitusega. Niiskuse tõttu kadus majast elekter. Et mitte ära külmuda, läks Broz talviti soojenduskotiga voodisse. Praegu 88-aastane Broz sattus paar kuud pärast mehe surma elama sellesse Belgradi šikki äärelinna. Parteibossid, kes nägid temas Tito surma järgse võimuvõitluse ajal ohtlikku konkurenti, panid ta koduaresti.
  Horvaatias sündinud serblanna  ei lasknud end tõesti kergesti hirmutada. Teise maailmasõja ajal võitles ta snaiprina Saksa okupantide vastu. See tõi talle kangelase medali ja partisanide juhi Josip Broz Tito tähelepanu. Pärast sõda sai Jovankast Tito erasekretär. Nad abiellusid 1952. aastal. Naine oli siis 27- ja Tito 60-aastane. Kõik läks hästi kuni 1975. aastani, kui vaenlased süüdistasid Brozi spionaažis venelaste heaks ja sõjaväelise riigipöörde kavandamises. Broz mõisteti õigeks, kuid lastetu paari elus ei läinud asjad enam kunagi hästi.
  1977. aastal nägi Broz oma meest viimast korda. Ka pärast kommunismi kokkuvarisemist jäi Broz kõrvale tõrjutuks. Tito lesk pidi hakkama saama väikese riikliku pensioniga. Pärast Serbia ja Montenegro lahkulöömist jäi ta päris ilma rahata. Broz pidi paluma, et sõber talle süüa ostaks. Pead tõstnud jugonostalgia Brozi ei aidanud, kuni 2009. aastani polnud tal isegi passi ega isikutunnistust. Alles haiglasse sattumine, et ravida vähki ja kerget infarkti, tekitas laiaulatusliku häbitunde Brozi kohutavate elutingimuste pärast. Asepeaminister Rasim Ljajić lubas Brozi villa renoveerida. Seniks võib ta riigi kulul teise elukoha välja vaadata.
  Ca kuu peale selle uudise ilmumist (2013) naine suri haiglas.
• 
  
• Sloveenias ilmus 2102 Jugoslaavia kauaaegse diktaatori Jossif Broz Tito uus elulugu. Selle autor, silmapaistev Sloveenia ajaloolane Jože Pirjevec ei välista, et insuldi, mis Stalini lõppkokkuvõttes surmas, võis esile kutsuda Jugoslaavia liidri saadetud palgamõrtsukas. Jože Pirjeveci raamat “Tito in Tovarši”, muutus autori kodumaal muutus kohe bestselleriks.  Raamat toetub endise Jugoslaavia territooriumil asuvate arhiivide materjalidele, mis seni on olnud välismaa teadlastele ligipääsmatud.
• Raamat “Oli au koos Titoga elada” (“Bilo je casno živjeti s Titom”) kaunistas kodusid üle kogu Jugoslaavia. Kes seda teost sirvis, jäi raudselt pidama 1980. aasta 5. mail tehtud fotol, kus valasid vennalikult pisaraid Belgradi Crvena Zvezda ja Spliti Hajduki jalgpallurid. Nimelt teatati sel päeval ametlikult Jugoslaavia juhi Josip Broz Tito surmast ning keset matši keskringi kogunenud atleedid said koos vastasvõistkonna ja Spliti kogunenud 50 000 pealtvaatajaga kurvastada ning lõõritada pala “Seltsimees Tito, me vannume sulle truudust” (“Druže Tito mi ti se kunemo”). Kuna Tito surma peetakse Jugoslaavia sotsialistliku föderatiivse vabariigi lagunemise alguseks, on võimalik väita, et riigi üleminekuperiood algas just Horvaatia rannikulinna vutiväljakul.
• Tito: "Jugoslaavial on kuus vabariiki, viis rahvust, neli keelt, kolm religiooni, kaks tähestikku ja üks partei." 
• https://multimedia.europarl.europa.eu/et/history-the-yugoslav-wars_V001-0015_ev  JUGOSLAAVIA LAGUNEMINE 25. juuni 1991. Suurt Jugoslaavia föderatsiooni ei ole enam. Sloveenia ja Horvaatia kuulutasid välja iseseisvuse.Möödas olid Tito päevad, kes ütles: "Jugoslaavial on kuus vabariiki, viis rahvust, neli keelt, kolm religiooni, kaks tähestikku ja üks partei." Tõeline mosaiik! Kui Miloševići serbia rahvuslus teiste üle domineerida tahtis, tõukas ta need iseseisvusesse. Jelko Kacin oli Sloveenia teabeministrina selle perioodi vahetuks tunnistajaks. Unistused täitusid, sloveenide sajandeid vanad unistused oma riigist. Meie president ütles välja ajaloolise lause: "Täna on unistused lubatud, homme on teine päev." Ja homme on uus päev. Tankid saabusid üleöö ja püüdsid meie iseseisvust takistada: algas sõda. Armee alustas kahes riigis tegevust. Sloveenia lõi selle 10 päevaga tagasi. Horvaatia tee vabadusele oli pikem ja verisem. Sügis 1991: Vukovaris tapeti 12 000 horvaati, sajad tuhanded saadeti välja Serbia vägede poolt. 1992. aasta aprilli alguses jõudis sõda Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Mandri teisel pool keskendus Lääne-Euroopa Maastrichti lepingule, millega loodaks EL. Mõte oli luua ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Ent Hannes Swoboda meenutab: kas kaitsta Jugoslaavia ühtsust või tunnustada iseseisvaid riike? Eurooplaste seisukohad läksid lahku. See oli meie suur viga. Me ei olnud veel piisavalt kaugel, rahu kehtestamine naaberriikides ei olnud ELi roll, kuid me tunnistasime, et peaks olema. Alles 1992. aastal, kui üle maailma levisid pildid kinnipidamislaagritest ja tsiviilisikuid tulistatavatest snaipritest, võttis Euroopa meetmed. Kohale saadeti ÜRO rahuvalvajad, enamasti eurooplased. Bosnia ja Hertsegoviina nägid pikimat piiramist kaasaegse sõja ajaloos. Kui riik kuulutas välja iseseisvuse, mida tunnistas Lääs, piiras Bosnia serblaste armee riigi pealinna Sarajevot neli aastat – alates 1992. aasta aprillist kuni 1996. aasta veebruarini. Maksti rasket lõivu: 10 000 surnud tsiiviil- isikut ja ca 329 mürsutabamust päevas. Minu sügavaim mulje pärineb Sarajevo piiramise 1000. päevast. Ma läksin läbi linna ja snaiprid tulistasid ikka veel igal pool. Olin Holiday Innis ja akende ees ei olnud klaase,kõik oli pime ja ma mõtlesin: "Me oleme Viini lähedal ja olukord on nii erinev, ohtlik ja masendav." Ma tahtsin pühenduda selle muutmisele.November 1993: veel üks selle sõja sümbol. Horvaadi ja bosnia kogukondi ühendava silla Mostaris purustasid horvaatia relvajõud. Juuli 1995: toimus Euroopa rängim genotsiid pärast Teist maailmasõda. 6000–8000 bosnia meest ja poissi tapeti Srebrenica piirkonnas, mille ÜRO oli "ohutuks alaks" kuulutanud. 6 kuud hiljem lõpetas 21. novembril sõlmitud Daytona leping sõja Bosnias ja Hertsegoviinas. Nagu ajaloos võib juhtuda, said need, kes sõja alustasid, tuntuks kui rahusobitajad, sest nemad kirjutasid alla rahulepingule. Juhtus nii, et ühelt poolt Milošević ja teiselt Tuđman, kes Bosniat ja Hertsegoviinat lõhestada tahtsid, allkirjastasid selle lepingu. Aga Milošević ei õppinud sellest midagi. 1999. aastal oli Kosovos uue, veelgi suurema genotsiidi oht ja NATO otsustas sekkuda. Jugoslaavia armee saatis Kosovost välja ligi 800 000 albaanlast. Pärast NATO vägede saabumist 12. juunil 1999 olukord pöördus ja Kosovost põgenes 165 000 serblast. 15 aastat pärast seda, kui algasid konfliktid, mis Balkanimaad verega üle valasid, ühines Sloveenia, kes iseseisvust taotledes Jugoslaavia lagunemise kaasa tõi, Euroopa Liiduga.See on eesmärk, mille poole ka tema endise Jugoslaavia naabrid püüdlevad. https://multimedia.europarl.europa.eu/et/history-the-yugoslav-wars_V001-0015_ev
•